Laste televaatamine

• Televisioon iseenesest ei ole lapsele hea ega halb, vaid mõju sõltub sellest, kuidas televisiooni kui meediumit kasutatakse – kui palju, kellega koos ja mida laps vaatab.
• Lapsed on tihtipeale oma vanemate ja vanemate õdede-vendade vaadatavate telesaadete kaasvaatajad. Kui laps on juhuslikult sattunud kaasvaatajana nägema lapse jaoks häirivat sisu, tuleks lapsega sel teemal vestelda, püüda mõista, mis küsimusi nähtu temas tekitas, ning anda selgitusi.
• Kui lubate lapsel vaadata mõnd krimisarja, siis on mõistlikum lasta seeria lõpuni vaadata, et ka lapse jaoks saaks ekraanil toimunud kuritegu karistuse. Kui paluda lapsel enne seeria lõppu magama minna, jääb pinge tema jaoks õhku, mõrv lahenduseta ning kurjategija tabamata. Uuringud (Kruuse 2011) on näidanud, et lastele on kahjulikum näha telerist vägivalda, mis jääb karistuseta.
• Täiskasvanu ei tohiks anda lapsele ebarealistlikke selgitusi telesisu kohta. Näiteks ei tasu ähvardada, et mõni hirmutav tegelane tuleb telerist lapse juurde, kui ta ei korista oma mänguasju ära. Laps alles õpib fantaasial ja reaalsusel vahet tegema ning niisugune hirmutamine õõnestavad lapse kujunevat oskust telesisu tõlgendada.
• Ei tasu alahinnata ka lastesaadete mõju. Lasteaialaste jaoks võib mõni multifilm või lastefilm olla kohati hirmsamgi kui täiskasvanute film, sest väikeste laste jaoks on tele-reaalsuse ja -lavastuse piirid veel kohati ebamäärased, mistõttu nad võivad väljamõeldud sisu tajuda reaalse sündmusena.
• Lastega tasub aeg-ajalt vestelda sellest, mida põnevat, naljakat, kurba või hirmsat nad on televiisorist näinud. Sel viisil saab vanem aimu, kas mõni konkreetne stseen on last häirima jäänud ning kas laps vajaks täiskasvanu abi selle tähenduse tõlgendamisel.

Allikad:

Kruuse, K. (2011). Telesaadete representatsioon lasteaialaste hulgas. Magistritöö. Tartu: TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.