Poliitikakujundajatele

• Laste meediakasvatuse ja meediapädevuse õpetamisega peaks alustama juba lasteaias, kuivõrd selleealised lapsed on hästi tuttavad arvutimängude ja erinevate internetikeskkondadega. Seega on tarvis, et meediakasvatuse didaktika oleks integreeritud juba lasteaiaõpetajate baaskoolituse õppekavadesse. Selleks aga peab meediakasvatus sisalduma koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas, kuna nimetatud dokument on lasteaedades toimuva õppe-kasvatustöö aluseks ja tingib ainedidaktikate õpetamise õpetajakoolituses.
• Käitumist erinevate veebiriskide kogemise korral peaks õpetama ja selgitama kõikide põlvkondade opetajatele. Uuringutest (Komp 2012) selgub, et noorema põlvkonna opetajatele õpetatakse sellistes olukordades käitumist ülikoolis ja aktiivsemad osalevad ise vastavasisulistel koolitustel, ent vanemate pedagoogide puhul võib toimetulemine osutuda problemaatilisemaks, sest väiksemad oskused ja enesekindlus arvuti ja interneti käsitsemisel ei tee neist lastele usaldusväärseid partnereid. Lisaks peaks õpetajate koolituses käsitlema ka veebikeskkondades kehtivate sotsiaalsete reeglite (ehk netiketi) tajumise erinemist sihtgrupiti. Nii näiteks on erinevatest põlvkondadest pärit õpilase ja õpetaja arusaamad sellest, mis on veebisuhtluses aktsepteeritav, väga erinevad. Tihti ei ole ükski arusaam õigem kui teine, need on lihtsalt fundamentaalselt erisugused (näiteks privaatsuse ja avalikkuse piiride tajumine).
• Lasteasutustes peaks olema digitaalse ekraanimeedia kasutamist ja juhendamist toetav õpikeskkond ehk veebipõhiste metoodiliste materjalide kogu, mis aitaks digitaalse ekraanimeedia kasutamise muuta nii õpetajate kui laste jaoks õppeprotsessi orgaaniliseks osaks.
• Efektiivsete didaktiliste võtete ning õpetamis- ja juhendamismeetodite väljatöötamiseks oleksid vajalikud tegevus- ja arendusuuringud lasteaedades, kuhu kaasatakse nii tegevõpetajaid kui ka lapsi.
• Koolis peaks rohkem tähelepanu pöörama eelkõige interneti positiivsetele väljunditele.  Näiteks tuleks lapsi innustada kasutama internetti koolitöödeks ja loometegevuseks ja korraldada grupivestlusi turvalise internetikasutuse teemal, kasutades näitlikustamiseks konkreetseid juhtumeid.
• Kui viimase 10-15 aasta jooksul oleme jõudnud niikaugele, et enamikes koolides on arvutiklassid ja õpilastel neile reaalne ligipääs, on oluline hakata tegelema ka arvutiõpetusega, mis ei puuduta ainult tehnilisi oskusi või tekstitöötlust. Laiendatud arvutiõpetuses peaks kindlasti käsitlema erinevaid sotsiaalseid strateegiaid, mida laps või noor saab rakendada, et tulla toime näiteks küberkiusamise või netiahistajaga, kaitsta oma identiteeti ja privaatsust ning hoida kontrolli all oma digitaalset jalajälge. Tänaste noorte jaoks on olulised ka digitaalse identiteedi loomise oskused, mis aitavad suurendada sotsiaalset haaret, usaldusväärsust ja reputatsiooni. 
• Lapsevanematele on vaja võimaldada pidevat tõhusat ja järjepidevat selgitus- ja koolitustööd, et nad ei tunneks end abituna. Koolituste või teabepäevade planeerimisel tuleb aga jälgida, et jagatav info oleks võimalikult ajakohane, vältimaks olukorda, kus lapsevanematel on tunne, et koolitustel räägitut „teadsid nad juba enne“.
• Lapsevanematele mõeldud koolitused peavad murdma väärstereotüüpe, mis neil võivad olla tekkinud üksnes meediast või tutvusringkonnast internetiturvalisuse alast infot otsides. Uuringud (Romanenkov 2014) on näidanud, et  sihipäraselt vanemad internetiturvalisuse kohta infot otsima ei lähe, kuna saavad vajaliku teabe kätte isiklikust tutvusringkonnast või massimeediast ning peavad ohtlikeks eelkõige selliseid internetivaldkondi, millega seonduvad juhtumid meedia uudiskünnise ületavad ning mis pakuvad enam avalikku kõneainet. Sellel võib aga olla mitmeid negatiivseid tagajärgi. Nii näiteks on paljud noored võtnud omaks kuvandi netiahistajast kui kergesti äratuntavast, vanemaealisest ja eemaletõukavast välismaalasest, kuigi tegelikkuses on internetist alguse saanud seksuaalkuritegude sooritajaks sageli noor täiskasvanu, tihtipeale isegi ohvrile lähedalseisev isik. Nii ei pruugi noor netiahistajat ära tunda või sellisena identifitseerida, kui too ei vasta stereotüüpsele profiilile. Seesuguseid stereotüüpseid arvamusi tuleb vanematele teadvustada.
• Vanemate teadlikkust peab tõstma erinevate vanemliku vahendamise – laste meediakasutuse juhendamise ja reguleerimise – valdkondade ja võimaluste osas. Prioriteediks peaks olema vanemate hoiatamine erinevate riskide eest, soodustades samal ajal dialoogi ja suuremat üksteisemõistmist vanemate ning laste vahel, eriti selles osas, mis puudutab noorte internetitegevusi ning interneti positiivseid külgi.
• Koolituste korraldamise ja infomaterjalide jagamisega tuleks tegeleda süsteemsemalt ja aktiivsemalt kui seni. Samuti võiksid õppematerjalid ja vastavasisulised veebikeskkonnad olla kasutajasõbralikud ja –mugavad ning ajakohased.
• Internetiturvalisusega seotud veebilehti peaks reklaamima jõulisemalt, et need jõuaks laste, noorte, vanemate, õpetajate jt teadvusse, ning nende sisu ja võimalusi pidevalt uuendama. Heaks näiteks on MTÜ Lastekaitse Liidu eestvedamisel ja Euroopa Komisjoni toetusel valminud lehekülg www.targaltinternetis.ee, mis on oluliseks allikaks nõu ja abi saamisel laste internetikasutuse ja -turvalisuse vallas.
• Noortele suunatud internetiohutuse kampaaniad kannavad sageli sõnumit, mis ei kõneta sihtrühma („ära räägi võõrastega“), alahindab noorte iseseisvust (pöördutakse laste asemel nende vanemate poole) või ei arvesta noorte tegelike käitumispraktikate ja -motiividega. Näiteks on veebipedofiilide ohule keskenduvate kampaaniate keskmes tihti sõnum sellest, et me ei tea, kes on tegelikult see isik, kellega me internetis suhtleme. Intervjuudest noortega (Murumaa-Mengel 2015) selgus aga, et noored teavad sageli väga hästi, kellega nad suhtlevad (kuna suhtluspartnerid teevad ka otsekoheseid ettepanekuid, pakkudes „sponsorlust“ ehk materiaalseid hüvesid seksuaalse materjali või kontakti eest), kuid sellisel suhtlusel on mänguline eesmärk („nalja pärast“, „et saaks pulli“ jne). Lapsi ja noori peaks seega enam kaasama kampaaniate planeerimisse, suurendades seeläbi sõnumi mõjukust ning täpsustades fookust.
• Internetiturvalisuse suurendamisele suunatud poliitikakujunduses tasub Eestil võimalike eeskujuriikidena jälgida Suurbritanniat ja Soomet, kus laste internetiriskide kogemise tase on vaatamata kõrgele kasutusmäärale ja liberaalsele infokeskkonnale vastavalt alla Euroopa keskmise või teistest Põhjamaadest madalam. Mõlema riigi puhul mängib tõenäoliselt rolli pikaajaline ja ulatuslik teavitustegevus ning meediaõpetuse oluline koht õppekavades (Kalmus 2013).

Allikad:

Eestikeelsed allikad:

Kalmus, V. (2013). Laste turvalisus uues meediakeskkonnas. Heidmets, M. (Toim.). Eesti inimarengu aruanne 2012/2013: Eesti maailmas (83-85). Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.

Komp, L. (2012). Oluliste teiste roll 3. klassi laste toimetulemisel online-riskidega. Magistritöö. Tartu: TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.

Romanenkov, K. (2014). Internetikasutuse sotsiaalse vahendamise praktikad 9-12-aastaste laste vanemate seas. Magistritöö. Tartu: TÜ ühiskonnateaduste instituut.

Vinter, K. (2013). Digitaalse ekraanimeedia tarbimine 5-7-aastaste laste seas ja selle sotsiaalne vahendamine Eestis: Pedagoogiline vaatekoht. Sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 62. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Inglisekeelsed allikad:

Murumaa-Mengel, M. (2015). Drawing the Threat: A Study on Perceptions of the Online Pervert among Estonian High-School Students. Young: Nordic Journal of Youth Research, 23(1), 1-18.

Murumaa-Mengel, M.; Siibak, A. (2014). Teachers as Nightmare Readers: Estonian High-School Teachers’ Experiences and Opinions about Student-Teacher “Friendship” on Facebook. International Review of Information Ethics: The Digital Future of Education, 21.

Murumaa, M.; Siibak, A. (2012). The Imagined Audience on Facebook: Analysis of Estonian Teen Sketches about Typical Facebook Users. First Monday, 17(2).