Laste internetikasutus

• Laste esimesed kokkupuuted digimaailmaga peavad olema vanema poolt teadlikult ette valmistatud! Esialgu vajab laps vahendi ja selle kasutusvõimalustega iseseisva tutvumise asemel täiskasvanu teadlikku juhendamist ja suunamist, mis valmistaks ette lapse edasist, vaatlusõppel põhinevat juhuslikku õppimist.
• Laste internetikasutuse juhendamisel ja vahendamisel on vanemate roll eriti oluline just nooremas eas! Näiteks on alla 9-aastastel lastel raskusi online-riskide eristamisega pärismaailma potentsiaalsetest ohtudest. Samuti ei oma selles vanuses lapsed enamasti veel vajalikku kriitikameelt, tegemaks vahet internetis nähtud lavastatud ja reaalsetel olukordadel. Siin ongi väga oluline roll lapsevanemal, kes peaks lapsele häirivat meediasisu selgitama. Samuti on 9-10-aastased lapsed piisavalt paindlikud ja kuulekad, et vanemate õpetustele alluda. On oluline, et vanemad oleks juhendamisel ja reeglite kehtestamisel järjepidevad.
• Kaasa lapse vanemaid õdesid-vendi aktiivsesse juhendamisse! Oluline, kuid tihti alahinnatud ressurss on lapse vanemad õed-vennad, kes on internetis juba üsna kogenud ja saavad mõningate murede lahendamisel olla suureks abiks. Muidugi ei tohi unustada, et lapsevanema roll kasvatajana jääb siiski esmatähtsaks. 
• Ole teadlik sellest, mida su laps internetis teeb ja millega kokku puutub! Meedias ja lapsevanemate tutvusringkondades pööratakse palju tähelepanu nn võõraste inimestega seotud riskidele nagu pedofiilia ja laste ärakasutamine. Tähele tuleb aga panna ka märksa igapäevasemaid riske, mis lapsi väga häirivad, näiteks internetikiusamine, eksitav info, vägivaldne ja lastele sobimatu sisu jne.
• Julgusta last tulema sinuga rääkima, kui miski internetis talle muret valmistab! Uuringud (Kald 2014) näitavad, et kõige rohkem kasutavad lapsed kommunikatiivset strateegiat ehk räägivad kellelegi läbielatud probleemist. See näitab, kuivõrd oluline on lapse ja täiskasvanu vaheline usaldusväärne suhe ja avatud kommunikatsioon nii kodus kui ka koolis.
• Reageeri lapse murele adekvaatselt ja ole lapsele toeks! Vanemate tüüpiline reageering stressirikkale olukorrale ja nende soovitused häiriva situatsiooniga toimetulemiseks mõjutavad last toimetulekustrateegiate valimisel ja säilenõtkuse arendamisel. Lapsevanema reageering  peab olema rahulik, adekvaatne, mõistev ja abistav. Et laps ka edaspidi häirivast kogemusest täiskasvanuga rääkida julgeks, ei tohiks hirmutava kogemuse järel last karistada või tema usaldust kuritarvitada.
• Ole oma nõudmistes ning reeglite kehtestamises teadlik ja järjekindel! Uuringud (Romanenkov 2014) on näidanud, et sageli on lapsevanemate poolt seatud reeglid ja piirangud pigem juhuslikud ning sõltuvad vanema hetkeemotsioonist. Mitmed vanemad on öelnud, et nende peres ei kasutata konkreetseid reegleid ega piiranguid, kuna nad ei näe selleks vajadust. Arvatakse, et laps on piisavalt „mõistlik“ ning tema suhe vanemaga on usalduslik. Selline võrdlemisi muretu ja optimistlik suhtumine ei pruugi aga ennast õigustada. Mida selgemini oskavad vanemad reegleid kehtestada, seda lihtsam on lapsel hakkama saada. Samuti on uuringutes leitud, et interneti liigkasutamist ja teiste veebiriskide esinemist soodustab kõige enam vanematepoolne vaba kasvatus ning reeglite ja piirangute täielik puudumine.
• Kui sulle tundub, et interneti liigkasutusest on saanud probleem, reageeri koheselt! Kui laps ilmutab märke problemaatilisest internetikasutusest (ei suuda arvuti tagant ära tulla, jätab seetõttu unarusse oma koolitöö ja sõbrad, ei maga-söö, tunneb pidevat häiritust, kui ei pääse internetti, või kui püüded teda internetist eemale tuua on lõppenud tulutult), on vajalikud kõik vanemliku vahendamise viisid – nii arvutipõhiste filtrite ja piirangute seadmine kui ka konkreetsed reeglid selles osas, kui kaua päevas võib laps internetti kasutada. Teadlik tegutsemine ning tihe, avatud ja aus omavaheline suhtlus annab vanemale ka varakult märku, kui lapse internetikasutuse puhul saab täheldada mingeid riske, sh riski ülemäärasele kasutusele. Kui viimane muutub sõltuvuseks, on õigem pöörduda spetsialistide poole.
• Internetikasutuse ärakeelamine ei aita, kuna nii jätad oma lapse ilma ka paljudest positiivsetest võimalustest, mida internet pakub! Uuringud (Komp 2012) on näidanud, et vanemad rõhutavad internetiturvalisusest rääkides enam negatiivset, näiteks räägivad lapsele, et kui teed nii või nii, siis tuleb arvutisse viirus. Lapse juhendamine peab aga toimuma läbi konstruktiivse ja last arendava õpetamise. Lapsele tuleks pakkuda nn aktiivset vahendamist – vanemad võiks koos lastega internetti kasutada, selgitada, mida saab internetis teha, missugused on ohud ja kuidas neid vältida (näiteks mida ja kellele võib internetis enda kohta avaldada, missugused ohud kaasnevad võõraste e-kirjade ja sõnumite avamisega, kuidas valida salasõnu jne). Aktiivne vahendamine ei tohi piirduda pelgalt ebaregulaarsete vestlustega (näiteks reaktsioonina lapse väärkäitumisele), vaid see peaks olema pidev õpiprotsess nii lapsele kui vanemale, mille käigus saab ka vanem end arendada.
• Ära arva, et Sa tead internetist või arvutitest vähe ja seetõttu ei oska oma lapsele nõu anda! Internetis läheb tarvis samasuguseid sotsiaalseid oskusi ja käitumisreegleid nagu igal pool mujal. Neis asjus oskad Sina oma elukogemusega lapsele nõuandjaks olla. Uuringud on näidanud, et tihti ülehindavad täiskasvanud oma laste internetialasid oskusi. Eriti kehtib see poiste kohta, keda traditsiooniliselt seostatakse tehnoloogiliste kompetentsidega rohkem kui tüdrukuid. Kuna tegelikult on internetis hakkamasaamiseks tarvis paljuski samasuguseid oskusi nagu nn pärismaailmas, on täiskasvanu roll lapse internetitegevuste juhendamisel hädavajalik.
• Tee koostööd lapse õpetajatega lasteaias ja koolis! Kodu ja õppeasutused peaksid tegema koostööd meediakasvatuse alal, et vahetada informatsiooni lapse meediakasutuse sisu ja selle mõjude osas. Lootus, et üks osapool teeb teise eest töö ära, on lühinägelik ega suurenda ka kodu ja kooli vahelist usaldust.
• Räägi teiste lapsevanematega! Grupiintervjuudes (Romanenkov 2014) osalenud vanemad leidsid, et seesugune kogemuste vahetamine on väga kasulik – teiste kogemuste kuulamine aitas vanematel teadvustada mitmeid riske ning ärgitas nende ohu- ja vastutustunnet.
• Otsi informatsiooni internetiturvalisust puudutavatest foorumitest ja veebilehtedelt! Kasulikku nõu leiad näiteks siit: www.targaltinternetis.ee

Allikad:

EU Kids Online (2014). Soovitused.

Kald, I. (2014). 1. ja 2. klassi laste online-riskikogemused ja toimetulekustrateegiad. Magistritöö. Tartu: TÜ ühiskonnateaduste instituut.

Komp, L. (2012). Oluliste teiste roll 3. klassi laste toimetulemisel online-riskidega. Magistritöö. Tartu: TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.

Romanenkov, K. (2014). Internetikasutuse sotsiaalse vahendamise praktikad 9-12-aastaste laste vanemate seas. Magistritöö. Tartu: TÜ ühiskonnateaduste instituut.

Vinter, K. (2013). Digitaalse ekraanimeedia tarbimine 5-7-aastaste laste seas ja selle sotsiaalne vahendamine Eestis: Pedagoogiline vaatekoht. Sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 62. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Võime, M. (2013). Laste interneti liigkasutus ja selle seosed vanemliku vahendamisega. Magistritöö. Tartu: TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.