Lõpparuanne

Projekti lõpparuandes vaagime oma uurimismeetodite originaalsust ning esitame põhitulemused, mis on lühidalt kokkuvõetuna järgmised:

Vanuserühmade vahel valitsevad reljeefsed erinevused meedia, eriti interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise võimalustes, eesmärkides, oskustes, aktiivsuses ja harjumustes, mis lubab kõnelda „meediapõlvkondadest“. Meediakasutus mängib seega sotsiaalsete põlvkondade kujunemises – põlvkonnastumises – olulist rolli. Kõiki meediakasutuses ilmnevaid vanuselisi erinevusi ei ole siiski asjakohane tõlgendada põlvkondliku efekti võtmes.

Ehkki Eestis pole põlvkondlik lõhe laste ja nende vanemate internetikasutamises väga suur, erineme selles osas kõigist Põhjamaadest, kus lapsevanemad on oma lastest aktiivsemad internetikasutajad. Üldisemal tasandil võime Eesti ja teiste siirderiikide olukorda tõlgendada konfliktina tehnoloogia ja meediakeskkonna ülikiire arengutempo ning inimeste adaptatsiooni- ja õppimisvõime vahel.

Teoreetilises ülevaates paigutasime laste ja noorte internetikasutuse heaolukontseptsioonide raamistikku ja tõime esile, et laste heaolu ja internetikasutuse seosed on mitmetahulised, sõltudes nii indiviiditasandi tegurite ja asjaolude keerukast kogumist kui institutsionaalsest ja sotsiaalsest kontekstist.

Sotsialiseerumismõjurite interaktsioonimustrite käsitlemisel keskendusime laste meediakasutuse sotsiaalsele vahendamisele, mille määratlemisel pakkusime välja kahese jaotuse ning lõime sotsialiseerijate vahendaja-rollide tüpoloogia. Riikidevahelisi erinevusi analüüsides näitasime, et makrotasandil mängivad lisaks väärtushinnangutele rolli heaolurežiimid, mõjutades strateegiaid, mida lapsevanemad saavad kasutada laste sotsialiseerimisel, sh meediakasutuse vahendamisel.